Ontoloogiline vastutus: kaos ja kord kitsenevas maailmas

Käesolev uurimus käsitleb kaose ja korra vahekorda kaasaegses maailmapildis ning küsib, millised järeldused tulenevad sellest inimtegevuse vastutuse mõistmisele olukorras, kus inimese mõju on omandanud süsteemse, kumulatiivse ja sageli pöördumatu iseloomu. Töö lähtub eeldusest, et kaos ja kord ei ole vastandid, vaid seaduspäraselt seotud nähtused, mille toimimine eeldab informatsioonilisi ja struktuurseid piiritingimusi. Analüüs toetub loodusteaduslikele, süsteemiteoreetilistele ja filosoofilistele käsitlustele, käsitledes informatsiooni, emergentsi ja terviklikkuse rolli komplekssete süsteemide toimimises.

Uurimuse keskse panusena sõnastatakse mõiste ontoloogiline vastutus, mis tähistab vastutuse vormi, mis ei tulene moraalsetest normidest ega sotsiaalsetest kokkulepetest, vaid reaalsuse struktuurist olukorras, kus inimtegevus mõjutab süsteeme, mille muutused ületavad lokaalse ja lühiajalise perspektiivi. Ontoloogiline vastutus hõlmab ja eelneb teistele vastutuse liikidele, sealhulgas moraalsele, ökoloogilisele ja sotsiaalsele vastutusele.

Töö käsitleb ontoloogilise vastutuse avaldumist noosfäärilises ja digitaalses kontekstis, analüüsides tehnoloogia, algoritmilise vahendatuse ja tajukitsenduse mõju inimese suhestumisele reaalsusega. Uurimus näitab, et vastutus ei ole normatiivne lisand vabadusele, vaid paratamatu järeldus maailmapildist, kus inimtegevus on muutunud Maa-süsteemi kujundavaks teguriks. Käesolev käsitlus ei paku vastust küsimusele korrastava aluse lõpliku päritolu kohta, kuid näitab, et see küsimus tuleneb vältimatult maailma struktuursest toimimisest ning suurendab vajadust vastutustundliku tegutsemise järele kitsenevas maailmas.

This is the Estonian-language translation of the article published in English under DOI: 10.5281/zenodo.17997958