Eel oli sinu ligi, minust lähe, minn tõrju stemavõikan vaikiv heng.
Sinnägin vaevu veel ja järjest vähem, või olise vaid üksnes kokkumäng.
Kos juustes sul üks salama jäs muhie, ku varju küljelt püsis manitõl.
Neispärna pudel, pudenenud õhet, me magusaga uhtusi sumunit.
Su järle, su üle ja su paras, hing moranades meelet segilui, et olla sinu ligi miski paras.
Pud koise sit ööse või, ei või. Su järle, su üle ja su paras, hing moranades meelet segilui, et olla sinu ligi miski paras.
Pud koise sit ööse või, ei või. Öö oli sinu ligi, sinamõnes takaduf kauges ajas hetkerud.
Tül kardinate kahi sevas kõnes, üks tules tõusnud ümber norga jõud.
Kus lakamatus, sosinate sajus, ilm põhrad varju, ieiendasid meelit.
Kel tahid ahma, ludes läbi vajus, kel kaja kõver kumalisi teid.
Su järle, su üle ja su paras, hing moranades meelet segilui, et olla sinu ligi miski paras.
Pud koise sit ööse või, ei või. Su järle, su üle ja su paras, hing moranades meelet segilui,
et olla sinu ligi miski paras. Pud koise sit ööse või, ei või.
